kõigepealt, sügav kummardus erika salumäele, et ta suutis kõige selle vägivalla, seksismi ja viha kiuste jääda iseendaks ja tuua koju nii suur võit! see oli tõsiselt inspireeriv ja suht girl power vms.keegi peaks uurima, miks eestlased on biograafiatest sõltuvuses, sest neid on viimase viie aasta jooksul tulnud juba natukene liiga palju. mind natukene häiris alguses filmi tempo (minutiline klipp lapsepõlvest, minutiline klipp isa surmast, minutiline klipp spordikoolist, minutiline klipp internaatkoolist jne). selle tõttu jäid paljud asjad arusaamatuks ja need stseenid oleks võinud olla kas pikemad või lihtsalt filmist välja jääda. olen karolin jürisele juba varemgi kiitust avaldanud ja pean seda tegema nüüd uuesti. oli tõesti näha seda valu ja lootust, mis ta silmist kunagi ei kadunud. üleüldiselt täitsa kobe film, aga sellised eluloofilmid hakkavad juba natukene tüütama.
